6. detsember

Eile Tartu võistkondlike meistrikate eelringide viimases voorus tuli ette selline jaotus:

♠9x
♥Sxx
♦KExxxx
♣Äx

♠KESTx
♥x
♦ÄSx
♣Exxx

Leo avas ülemise lehega esimesest käest (odavas tsoonis) 1NT (10 – 13) ja mina pakkusin lepingu, mida lootsin ära võita – 4♠ (võib-olla oleksin võinud 4♦-ga ülekande teha).

VPV sikutas välja ebameeldiva ärtukäigu, mille PPV ässaga ära võttis ja jätkas sama mastiga. Ega mul midagi targemat teha ei olnud kui trumbata (kadujate viskamine on mõttetu) ja käia välja ♠K, kavatsusega, et kui see ära võetakse ja mu trumpi veel kurnama tullakse, siis viskan sinna hoopis oma ristikaduja ja neljanda ärturingi eest kaitseb mind juba laua trumpüheksa. Plaan töötas (tegelikult isegi veel paremini – trumpäss võeti ja jätkati trumbiga) ning pärast selgus, et avakäijal oligi olnud neljas padaäss, nii et kui ta oleks esimese trumbi peetanud, võtnud teise ja jätkanud uue ärtuga, oleks mu trumpkontroll väga täbaras seisus olnud.

Siit moraal – kui vastane käib lambist kuninga, siis on tal (tavaliselt) savi, kas see ära võetakse või veel hullem – ta tahab seda!