Tallinna Festivali võistkondlikul turniiril segas
jaotusmasin kokku järgneva sadistliku jaotuse:
Nagu näha, on NS liinil jagu on täiesti peeglis ja kuigi
padaemand lõikub, on mõlemad ristipildid väljamängija seisukohast võttes vales
käes – ning liinil olevad 33 pildipunkti tähendasid seda, et enamus jõudis
väiksesse slämmi, mis paraku oli täiesti lootusetu. 44-st paarist 39 mängisid
väikest slämmi, peamiselt trumbitas, mõni ka ristis ja 38 neist (nagu ka kõik 5
paari, kes piirdusid trumbitageimiga) said 11 tihi. Meie vastas olid Malta pensionärid,
kes pakkusid stiilis pass - 2♦
- 2♠ - 2NT – 3NT ja kuna
arvata oli, et Olavi ja Puuk avavad esimeselt käelt 11 punktiga, siis on 13
miinusimpi soolas. Selgus, et mul oli osaliselt õigus, nimelt Puuk avaski 1♦, aga Olavi oli ainuke inimene
saalis, kes 12. tihi kätte sai.
Toimus see nii, et millegipärast otsustas West välja käia
oma ainsast neljasest mastist, ehk siis ristist ja Olavi korjas avatihi
emandaga ära. Seejärel lõikas ta maha paja ja tegi kõva otsuse, et „küllap
tädike oligi nii rumal kui pealt paistab ning oli avakäigu teinud neljanda
kuningas-soldati alt. Ja kui see nii oli, siis ainuke variant lepingu
võitmiseks oli leida ka kolmas 3-3-3-4 jaotus (või võtta hea õnne peale ära
tihid õigetes mastides, nii et West sundi jääks. Sestap korjaski Olavi ära kõik
tihid kolmes kallimas mastis, nähes oma meeleheaks, et West suutis kogu aeg
masti panna. Ja ürituse lõpetuseks järgnes väike risti ässa alt laua kümne
suunas ja oligi elegantne sissevise laual ning ootamatud 13 plussimpi.
Loomulikult see mänguplaan oleks võinud väga kergesti triumfi asemel fiaskoga
lõppeda kui avakäik oleks tulnud näiteks Kxx-st (või xx-st) – siis oleks see
tähendanud ladvalepingu tahamängimist, aga igatahes seekord pidas diagnoos
paika.
