13. detsember

Eile õnnestus Tartu võistkondlikel meistrikatel esikoht saada. Tegelikult oli küll tegu peamiselt vormistamisega (kuigi ega halva õnne vastu pole keegi kunagi päriselt kaitstud) – reglemendi järgi mängiti kõigepealt ringsüsteemis läbi ja neli esimest said poolfinaali, kuhu võeti VP-de vahe IMPidena kaasa. Alagrupp õnnestus meil üle ootuste hästi, saime 11 matšiga 239 VP’d (21,7 matšist) ja teise koha ees oli edu 39 VP’d. Vaatasin naljaviluks läbi vanad võistkondlike tulemused ja leidsin, et mingil aastal saime me alagrupist esikoha, saades kahe enampeetud matši juures 13 VP’d vähem! Eile klubis oli küll kuulda pobinat (kusjuures nelja sekka mittepääsenud tüübi poolt), et selline reglement on mõttetu, kuna kõik on selge juba enne playoffe, aga selles suhtes vaidleksin vastu, et ega meie süüdi ei olnud, et me nii palju punkte saime. Pealegi sunnib see lõpuni pingutama ja ei lase tulemustega manipuleerida. Sel aastal muidugi oli neljanda ja viienda koha vahe nii suur, et seda poleks kuidagi õnnestunud saavutada, aga kunagi mängiti meistrikad ainult ringsüsteemist ja play-offide ring sai sinna lisatud peale seda, kui esikoha taganud võistkond kaotas nende jaoks juba tähtsusetu viimase matši väga kahtlasel kombel 25-ga (väljaviskamise peaosas kusjuures seesama toriseja).

Finaalmatši teises pooles tuli ette järgmine jagu, kus vastased pakkusid ühepoolselt ja sirgjooneliselt (kallis tsoon):

2♠____2NT
3♥____4NT
5♦____6NT

2♠ oli poolblokk, 3♥ lubas kehva masti aga maksimumjõudu ning 5♦ lubas ühte keycardi padatrumbi korral.

Minul oli avakäijana käes:

♠KTx
♥ESx
♦S9xx
♣ETx

Ei hakanud leiutama, panin lauda ♥E, ning avanes järgmine pilt.

	♠ ♥ ♦ ♣
♠S987xx ♥xxx ♦Äx ♣Kx	W, EW	♠ ♥ ♦ ♣
	♠KTx ♥ESx ♦S9xx ♣ETx

Väljamängija võttis avatihi ♥Ä-ga (Leolt mingi ilmetu mittejulgustav kaart), pongestas natuke aega ja jätkas ♦T-ga laua ässa alla ning väikse padaga lauast käe emanda alla – selle ma peetasin (tempos), sest äravõtmisel ei näinud mingit mõtet olevat – ma ei tea, mida edasi käia (kas ma olen näiteks partneri ♥K-le pihta saanud ja Leol ei olnud paremat signaali visata), ♠Ä on praktiliselt kindlasti väljamängijal ja kui ei olegi, siis kontrollin ma kõiki ülejäänud maste. Või OK, see on juba fiktsioon, ♠Ä on kindlasti väljamängijal või muidu ei ole sellel pakkumisel üldse mingit ideed.

Nüüd jätkas väljamängija ♥K-ärtu, mille ma võtsin soldatiga ja Leo viskas sinna väikese risti. Nüüd oli minu jaoks kätte jõudnud jaotuse võtmemoment, sest tegu oli viimase hetkega, kus ma saan veel karistamatult mõelda, kui ma hiljem väljamängija käikude peale mõttesse vajun, on juba hilja. Protsessisin siis, et väljamängijal on ♠ÄE (ilmselt) duublis ja ♥ÄKT9x. Ruutus on tal ainult tiputihid (kuna mul on S9, siis kümne käik ässa alla tähendab KT duublit või KET kolmest) ja ristis on tal kindlasti äss ja võib-olla soldat kas kolmene või neljane, seega on tal kas:

♠ÄE
♥ÄKT9x
♦KT
♣Ä(S/x)xx

või 

♠ÄE
♥ÄKT9x
♦KET
♣Ä(S/x)x

Ma otsustasin, et tõenäolisemalt on tal alumine variant, seda kahel põhjusel:

A) ülemisega võiks ta pigem valida lõpplepinguks 6♠, 6NT valimine viitab suuremale üldrammule.

B) Leol on üheksa kaarti odavmastides, tõenäoliselt viskas ta ära oma viiesest, mitte neljasest.

Ühesõnaga, kujutasin ette, et kogu jagu, mille vastu ma kaitsen, on järgnev (mida ta ka tegelikult oligi)

	♠xx ♥xx ♦xxxx ♣xxxxx
♠S987xx ♥xxx ♦Äx ♣Kx	6♥, E	♠ÄE ♥ÄKT9x ♦KET ♣ÄSx
	♠KTx ♥ESx ♦S9xx ♣ETx

♣S paigutasin ma väljamängija kätte seepärast, et ta oli loobunud loomulikust mänguplaanist ♠Ä - ♠E (omades kahte sisekut lauda), järelikult pidi tal olema muid variante 12 tihi saamiseks, kui väljamängijal seda kaarti pole, ei võida ta lepingut ühegi valemiga.

Ja siis tabas mind äratundmine, et “ai sh*t, ma olen ju sunnis!” Nimelt kui väljamängija deblokeerib padaässa ja kasseerib sisse oma punased tegijad, ei saa ma enam hoida pidurit mõlemas mustas mastis ja pean ♣E duubliks viskama.

Nojah, aga igatahes ei olnud mul midagi muud ka peale hakata, lülitusin ♦S-sse, mille väljamängija võttis ja jätkas ärtu kümnega, millele ma viskasin kohe esimese viskena (jälle tempos, kuna ma olin seisu juba varem välja mõelnud) ära oma ♣T (lastes lepingu välja, kui väljamängijal oli ikkagi see „ülemine“ variant – aga samas peab ta endiselt ristit arvama). 

Selle ideeks oli, et kuna ma lõpuks pean niikuinii ristit viskama, siis parem juba teha „vastik“ äravise võimalikult vara, samas öeldes kõigile laua taga selgelt ja kõlavalt „LEO HOIA RISTIT!“ (et ta oma mõttetutest kaartidest kogemata kombel neid liiga palju minema ei pilluks) ja säilitada väike risti laua ♣K alla mängimiseks. Kui ma viskan ära väikese kaardi, ma isegi ei mäleta, kas see oli paaris või paaritu, ja väljamängija käib hiljem väikese risti kuninga alla, ning minult pudeneb kümme, siis ta VÕIB hakata kahtlustama, et äkki ma olingi sunnis. Ja kuna sund on ilusam mänguplaan kui lõikus, siis „publikule mängides“ võidaks ta lepingu. Leo viskas sinna minema oma teise pada, mis tagantjärgi oli samuti suurepärane äravise. 

Nüüd tõmbas väljamängija padaässa, nägi, et Leol seda masti enam ei ole, seega olin ma peetanud kolmandat kuningat ning kasseeris oma punased tihid sisse. Leo viskas padaässale ruutut ja viimase ruutu kasseerimisel oli sunnitud sinna ristit viskama, seega oli väljamängijal jaotus lugeda. Nüüd käiski ta risti kuninga alla ja lõikas eelviimasel tihil mu tolleks hetkeks juba singlisse jäänud emandale näppu, viimase tihi võttis ♠K – kaheta ja +200.

Leo padavise oli selles suhtes väga hea, et kui ta oma padakliberit hoiab, võib väljamängija lõpuni arvata, et ♠K on tema käes (äkki ma oleksin pidanud seda peetama tempost väljudes?) ja mängima sama plaaniga, arvestades et Leo vastu tekib „show-up“ sund (st. eelviimasel tihil ristit käies eeldada, et üks Leo kaartidest on ♠K ja kui see nii ei ole, siis mängima tipust, kuna kui minu käes on kaitstud ♣E, pole midagi teha, aga äkki oli see algselt duubel. Ja paradoksaalsel kombel, kui ♣E oleks olnud Leo käes, siis oleks ta pidanud oma pada säilitama, et väljamängija arvaks, et ta on show-upis.

Ma ei tea, miks väljamängija sellise plaani peale läks, kui ta oleks võinud kohe peale avakäiku jätkata ♠Ä - ♠E ning omades kahte sisekut lauda oma pajad tegema panna (5 pada, 3 ruutut, 2 ärtut ja 2 ristit) – see on mänguplaan, mis võidab umbes 80% juhtudest (pada 3-2 või 4-1 singelhonööriga), aga võib-olla matši üldseisu pärast, kuna ta eeldas, et teine tuba jõuab ka slämmi ning on vaja delta tekitada, mängides sellele, et pada istub kehvasti (ma tegelikult ei tea, mis oli praeguse mänguplaani šanss, pärast ehk rehkendan). Teises toas aga tuvastati EW kaartidega hoopis klapp ärtus (kuna Vallol-Hansul poolblokiavangut ei ole, siis Westi lehega tuli passida ja käivitus tugeva 1♣ järgnevus) ning kuna ♠K ei lõikunud, ei olnud 6♥ võidetav. Asja positiivse külje pealt tuleb muidugi mainida, et 6♥ läks üheta ning me siiski võitsime 3 IMPi. Kogu finaalmatši me küll kaotasime üheksaga, aga carryoverist piisas küll ja veel, isegi 6NT väljas oleks meile veel kümmekond IMPi varuks jätnud.