Vahepeal kaardistame seisu:
Kaitsel on kolm tihi käes, sinul on kuidagi vaja saada veel kuus. Teada on, et Westil on:
neljane pada ilma pildita
singel ♣K
viis või kuus ruutut
kaks või kolm ärtut ♥K-ga – võibolla on emand, võibolla mitte.
Üks oli, et käiks ruutu käe emanda alla. See on selles suhtes hea käik, et see viskab Westi sisse ning mängib lahti lõikuse ja pärast seda, kui too oma paja tegija on sisse kasseerinud, ei ole vähimatki probleemi kõigi tihide võtmisega. Plaani negatiivne külg on, et selle käigus saab kaitse viis tihi kätte ja oled taga.
Üks idee oli, et „käiks pada ja loodaks, et West käib ruutut“. Sellel plaanil on oma jume (selle juurde tuleme tagasi), aga tõenäoliselt kui ta seni on suutnud hoiduda ruutukahvlisse käimisest, ei käi ta seda ka nüüd.
Ülejäänud kaks plaani kombineerisid seda varianti täpsustusega, kui
pajaga välja visates käib ärtut, siis mingi hetk ♦E lauale.
Ehk siis põhinesid eeldusel, et võiks mängida ausale šansile, lootes ♦S
singlile. Iseenesest pole sel plaanil midagi viga - sisuliselt ainuke variant, kuidas leping tegelikult ausalt välja tuleks ja ei ähvarda post mortemis komplikatsioonidega.
Aga noh, tegemist on praktilise bridži ülesandega.
Ma arvan, et üks
minu suuremaid hädasid on see, et ma
kunagi ei usu, et kuskil midagi hästi olla võiks. Mis tähendab, et kui ausad šansid
tunduvad liiga väikesed, üritan kasutada ebaausaid ja leida variandi, millise
vea võiks vastane teha. Kohati toob see küll kaasa väga vaatemängulisi
tahaminekuid lepinguis, kus keegi teine taha ei käi, aga usun (kuigi ei julge
kontrollida), et siiski olen plussis.
Ja mõeldes toimunule, tundus mulle, et siin jaotuses aus šanss ei tööta – kui Ost ruutut ei käinud, siis ma arvasin, et põhjuseks on, et tal pole ühtegi – kuigi see paneb talle kätte üsna küüraka jao ja ta suutis 2♦ kontra silmagi pilgutamata passida. Samuti ei tundunud ♦S väga tõenäolisena, sest siis oleks Westi ülepakkumine olnud mõttetu lehe ja mõttetu mastiga – kuigi see ON võimalik.
Seega visualiseerisin, et leping tuleb välja nii, et kui ma paja tegema mängin, siis saab lepingu võita, kui Ost jääb ärtu-risti sundi, kui West ei käi ärtut. Ainuke probleem selle kõige juures on, et West ilmselt käib ärtut.
Ja nüüd siis küsimuse juurde, kuidas anda vastasele see köiejupp ikkagi
kätte – ja leidsin, et parim viis selleks on ära visata ♦E, et muuta
Westile ruutu käik ohutuks. Ma pean tunnistama, et ma viskasin ka ♦10,
aga see polnud antud juhul vajalik (kõigepealt ♦10 ja siis ♦E,
et asi tunduks loomulikuna).
Nüüd tulebki mängu tõsiasi, et kui käik "tundub õige", siis enamasti inimene
seda ka käib. Nii polnudki Westil ei olnud erilist probleemi pajatihi järel ♦K lauale panna. Võtsin
selle ässaga ja kasseerisin paja sisse – Ost viskaski kohe esimesele ruutule
krohvi ning hoidis oma ♣10 kaitstuna, seega ma loobusin ♣9-st.
Huvitaval kombel tekitas see mulle veel ühe probleemi, et nüüd oli mul teada, et Westil on ärtuduubel ja tuli mängida sellele, kas tal on seal KE või Kx. Otsustasin viimase variandi kasuks („äkki ta ♥KE duublist käiks ikkagi ärtut, mitte singel risti kuningat?“) ja lõikasin edukalt ärtut ning kuna kogu manööverduste käigus oli sund ka aset leidnud, siis realiseerisin lepingu. Kogu JAGU
Ahjaa, miks on vastase tase oluline – kui vastas poleks olnud „tavaline inimene“, vaid tugevam mängija, näeks ♦E äravise võib-olla natuke kahtlane välja ja sunniks vastast rohkem mõtlema. Sel juhul oleks ilmselt parem šanss ära visata kaks väiksemat ruutu, et ♦E singlisse jätta ja võimaldada Westil demonstreerida oma suurepärast jaotuse lugemise oskust ning ♦K lauale panna, et see kukutada. Aga lihtsamatele inimestele on parem asi lihtsamaks teha.
PS pandagu tähele ka seda,
et ♥S deblokeerimine oli oluline...