Kas blufi varjestamine on Eestis teema?

Kõigepealt sõnaseletus: „blufi varjestamise“ all ma mõtlen olukorda, mida inglise keeles nimetatakse „fielding the psyche“. 

Ehk siis situatsiooni, kus bluffija partner kas kogemuse või vastaste pakkumisel põhineva üldloogika põhjal taipab, et ta partner on bluffinud – ja käitub sellisele teadmisele vastavalt. Seega siis usaldades pakkumises vastaseid, mitte partnerit, ning enamasti õigustatult.

Selline käitumine tekitab seda kasutavale paarile ebaõiglase eelise, sest lisaks võimalusele ilma suuremate riskideta bluffida loovad nad pildi tegelikust jõust ja jaotusest, mis on väljamängija jaoks ootamatu, kuid partneri jaoks oodatud.

Eestis paraku on selline „partneri turvamine“ väga levinud (nagu ka sokkimine igasuguste kunstlike kaitsepakkumistega, mis nagu lubaks mingit jõudu, aga pärast selgub et seda ikka ei ole või on hoopis midagi muud jne.)

Mis mind inspireeris seda kirjutist tegema, oli jagu 11 äsjalõppenud paaride meistrivõistlustelt. Mina istusin Ostis.

Pärast Südi passi avas West teiselt käelt 1♦(10-20, (4)5+ mast) ning Nord sooritas ülepakkumise 1NT, mida ta minu pool ekraani alertis, et „võib olla on blufilaadne“. 

Teisel pool ekraani alert puudus (ja selline info, et seal „võib midagi olla…“ jäi varjatuks lõpuni) – aga Südi käitumine kogu jaotuse vältel viitas väga tugevalt sellele, et tal oli kasutada vastaste jaoks varjatud teave.

Igatahes alustuseks ma kontreerisin 1NT pakkumist ja Süd põgenes 2♣sse – tal on 1NT ülepakkumise teinud partneri vastas 8pp ja kuigi leht on ebaühtlane ja ruutu on singel, siis partner tegi selle pakkumise ju naturaalse 1♦ peale!

Pärast kaht passi lõpetasin pakkumise 3NT-ga ja Süd ei kontreerinud seda hoolimata oma 8pp-st – kui see ei ole blufiteadlik käitumine, siis ma ei kujuta ette, mis veel. Risti avakäigu järel korjasin kokku 11 tihi, mis andis 75%-se tulemuse, seega otseselt midagi ei juhtunudki. 

Aga kui võtta aluseks, et eeldatav on eetiline ja aus mäng, siis mis juhtuks, kui ma nõuaksin kohtunikult skooriks +750 (3NTx, +2) või isegi 1200 (3NTxx, +2)?

Juhtum nimedega on edastatud eetikakomisjonile (kuigi ma ei süüdista vastaseid tahtlikus ebaeetilisuses, vaid lihtsalt teadmatuses ja pigem on teemaga tegelemine üldfilosoofiline küsimus tuleviku tarbeks, mitte tahtmine neid kuidagi konkreetse asja eest karistada).

21. oktoober

Kuigi ma olen ilmselt juba peaaegu kõigile sellest jaotusest rääkinud, otsustasin ikkagi selle ka plogis jäädvustada. Millegagi tuleb ju ometi selgitada, et me Eesti paaride karika, kehva mängu kiuste, ära võitsime – ja ilmselgelt saab seda selgitada õnne üleküllusega.

Aset leidis see jagu seega siis Pärnus, Eesti paaride karikavõistluste kuuendas voorus. Leo avas esimeselt käelt (meie odavas, vastane kallis) nõrga (10-13) 1NT-ga ja mina vaatasin otsa sellisele lehele:

♠E5
♥9
♦985
♣KST6532

Loomulik tegutsemisviis oleks pakkumine maandada 3♣-sse, lootes, et vastased ei sekku, aga ma leidsin, et võiks proovida teha „midagi huvitavat“ ja pakkusin 3NT. Eeldasin, et me niikuinii opereerime miinustsoonis (jõuülekaal on vastastel ja kalleid meil ei ole) ja seega võib väike segaduse külvamine abiks olla. Kui vastased kontreerivad, siis taandun 4♣-sse ja loodan, et midagi väga hullu ei juhtu. Minu pool ekraani olnud Aivar Tihane põrnitses seda pakkumist küll jupp aega, aga reageeris ikkagi passimisega ning 3NT jäi mänguks.

Kogu jagu oli järgnev:

Nagu näha, oli Leol ideaalne kaart – kolm ässa ja pidur neljandas mastis – ning selgus, et geimi võitmiseks on vaja ainult risti mast kotti tuua. Ei tea, kas Aivari mõttepaus oli ka Leole kohale jõudnud või mingil muul põhjusel, igatahes ei raisanud Leo jaotuse mängimisel eriti aega – võttis avakäigu ♦Ä-ga, seejärel tõmbas ♣Ä ja käis väikese risti kümne alla. Täpne mäng ja +400. Eriti magusaks muudab asja see, et teises liinis seisab 4♥ - meil on saada vaid kolm ässa ja sellega pidu lõpeb. +10 IMPi saali vastu.

26. juuni

Juunikuu alguses juhtus koomiline lugu Ameerikamaal: Koondise valiku veerandfinaalis otsustast Geoff Hampson avada kolmandalt käelt odavas kalli vastu järgmise lehega 1♠:

♠T85
♥T62
♦S975
♣653

Kogu pakkumisjärgnevus oli selline:

Pass____Pass____1♠___DBL
2NT____Pass____3♠___DBL
Pass….

Ja tulemuseks -1400.

Teises lauas samade kaartidega istunud Fred Gitelman aga otsustas samuti 1♠ avangu kasuks! 

Pakkumine oli detailides erinev:

Pass___Pass_____1♠____DBL
2NT___DBL____Pass___Pass
3♠____Pass_____Pass___DBL
Pass…

Tulemus aga täpselt sama, -1400. Jagu viigis.

19. november

Kuskil 90te keskel sai Marko Tenn Bridžilehe veergudele ühe Võsul tehtud blufiga, kui ta avas 4333 jaotusega poolbloki mastis, kus vastastel seisis seitse (see mast ei olnud ta neljane). Ilmselt oskab Vallo selle kohta paremini pajatada, kuna tema oli Tenni partnerina kaasasõitja roolis. Igatahes järgnev jagu eilselt GP-finaalturniirilt tõestas taas, et kõik mida sa teed, tuleb sulle bumerangina tagasi:

Jagu mängiti eelviimases voorus ja Tenn-Alfejeva olid parasjagu teel GP-finaali võidu poole, kui Westis istuv Ülis Riisalu otsustas segada vett ja ei avanud mitte ruututõkkega, vaid pani lauale 1♠! Järgnev pakkumine käis ühepoolselt 1♠ - 2♣, 2♦ - 3NT ja vaevalt saab Alfejevat süüdistada, et ta selle valguses pajakäigule pihta ei saanud, ärtukäigu järel võttis väljamängija 10 tihi ja +630 võitis ka selliste vastu, kes olid ruutumängus 12 tihi saanud. Arusaadavalt oli nende nördimus suur ja üritati ka kohtuniku abil oma tulemust parandada, aga kohtunik leidis õigustatult, et „see, et inimene otsustas esimeselt käelt ja kallis tsoonis bluffida ning see hästi välja kukkus, ei tähenda veel automaatselt UI’d“ ning jättis tulemuse jõusse.

Kuigi Tenn-Alfejeva jäid peale sedagi vooru liidrikohale, sulatas see jagu nende edumaad Oja-Kurigu ees korralikult kokku ja viimases voorus langesidki nad teiseks.