14. veebruar

A-Liiga kolmandas matšis mängis meie vastane suhteliselt hästi ja matš hakkas tüürima lõpu poole, ilma et midagi ilusat juhtunud oleks. Tagant kolmandas jaotuses õnnestus mul veel odava tsooni geimi vastu -800 tekitada („õnneks“ oli küll meie teine tuba lasknud end üle parda ajada ja sai -50, nii et ka -420 poleks õnne meie õuele toonud) ja eelviimases jaotuses oli mul käes (loomulikult kallis odava vastu) selline ebaapetiitne leht:

♠S4
♥S6
♦EST64
♣9543

Leo avas esimeselt käelt 1♥, PPV passis ja ma kasutasin süsteemis leiduvat võimalust pakkuda naturaalne ja mittesundiv 2♦ (tegelikult oleks õige selle kaardiga passida, aga ma ei tahtnud vastastel mugavalt balansseerida lasta.) VPV-lt tuli 3♣ ja kandik suundus teisele poole ekraani, kust naases minu õuduseks 5♦ pakkumisega Leolt ja kontraga vastaselt, mis lõpetas edasise pakkumise. Avakäiguks ♣K ja peale mõningast kabetamist tuli leping mu suureks kergenduseks välja – kogu jagu oli järgnev:

Nagu näha, siis ainuke avakäik, mis 5♦ ära tapab, on reaalselt teostamatu väike ärtu, muidu kaob ärtukaduja padale ja tihid tulevad kotti kasvõi lahkulöökide abil. Nii et süsteemi triumf – kogu A-Liiga peale olime me ainus paar, kes 5♦-sse jõudis (B-Liigas said samaga hakkama veel kaks) ja et asi oleks eriti magus, seisis teises liinis 4♠, mille meie teine tuba ka pakkus ja realiseeris.

Kõige kurioossem lugu juhtus aga ühes B-Liigas, kus mingi väga segase pakkumise järel jäädi NS kaartidega mängima 3♦ kontraga. Paraku olen ma unustanud, kuidas see täpselt käis, aga välja nägi see umbes nii, et peale 1♥ - pass – pass algust pakkus Ost 2♣ ja sellele Süd veel ruutut peale ei pakkunud, küll aga tegi ta seda järgmisel pakkumisringil. Ja kui nüüd West selle peale noa välja võttis, ei soovinud Ost sealt enam kuhugi minna ja -1070 oligi tõeks saanud.