Jõudsime Leoga ühepoolses pakkumises trumbitageimi Westi
käest (1♣ - 1♦, 1NT – 3NT) ja avakäiguks
sain väikese paja. Loomulikult alustasin ruutukäigust vastu laua marjast, eest
pandi soldat vahele ja tagant tuli kliber. Ühesõnaga hea uudis on see, et
ruutud on võimalik tegema mängida, aga kui
Südil on Äxx, siis on mul tõsiseid muresid lauasidemega, et need ka
kätte saada. Vaatasin siis üle oma muud võimalikud tihiallikad ja tuvastasin,
et kui ristis õnnestub kaks tihi kätte saada, siis on mul kolm tihi pajas ja
kaks igas ülejäänud mastis. Pidureid mul jagub ja ruutudega pole kuhugi kiiret,
samas on vastane sunnitud mind ruutus ka teise korra lauda laskma ja ristit
mängides sätin ma lepingu ohtu ainult mõnel väga spetsiifilisel juhtumil.
Seega
käisin kolmandasse tihisse ♣8,
mille peale Süd vajus transsi ja hüppas kuningaga ette ja käis teise paja.
Selle võtsin, käisin uue ruutu, mis paljastas selle, mida ma algusest saadik
kahtlustanud olin (1-3 jagunemise) ning lauda saades tulin sealt uue ristiga,
millele Süd ässaga ette hüppas, karpis sisse oma ♦Ä
ja käis ärtut. Sinna hüppasin ässaga peale (läbi laskmisega kiiret pole),
tõmbasin ♣E (soldat ei
kukkunud) ja oma viimase paja ning viskasin ristiga välja. Süd võttis selle ja
pidi käima oma ♥E alt,
mis andis mulle üheksanda tihi ja 10 IMPi plussi, kuna teises toas jätkas
väljamängija kohe teise ruutuga ja käis üheta.
Turniiri Daily Bulletin oli seda jagu kajastades väga
ebaõiglane – kiitis küll Rodwelli ja kedagi USA naistekoondise mängijaist, kes
selle lepingu sel moel välja mängisid (lõppseisus olid küll väikesed
erinevused, aga põhiidee oli sama), aga minu pingutusest polnud seal sõnagi.
No comments:
Post a Comment