23. veebruar: V(B)ulgaarsed slämmid

Bulgaarlaste vastu oli kaks karmi jagu, kus nad meie õnneks ei suutnud häid otsuseid teha.

Kõigepealt tuli ette selline (pane tähele, et Osti ruutud ei mahu diagrammil ühte ritta!)

Hoolimata FG 2♦ avapakkumise olemasolust süsteemis leidis bulgaaria daam, et kolmandalt käelt on paslik avada „keskeltläbi“ 6♦. See pani ta partneri pikalt tanki ja too otsustas hoolimata oma kahest ässast, trumbitoetusest ja pajaemandast (mis antud kontekstis pigem on hea nupp) selle läbi passida…. Ühe ässa puhul oleks ma sedasama teinud, kahe puhul, nojah… Teises toas avas Irene kolmandalt käelt tugeva 1♣-ga ja lõpuks ujusid nad Hendrikuga kuidagi 7♦-sse, seega +13.

Kohe järgmises aga oli vastulöök tulel:

West avas neljandalt käelt 1♦ ja partneri 1♠ peale pakkus teisel ringil 4♦, mis pidi olema hea ruutu-paja leht. Partner ei saanud sõnumist aru ja võttis seda ühemastilehena, ning seetõttu tõstis 5♦-sse.

Avaja jätkas nüüd pakkumist 5♥-ga (niikuinii oli viide patta parandamas, aga tee peal ikkagi partnerile asjade selgitamine on äkki mõistlik) ja kui vastaja jätkas oma rida 6♦-ga, parandas selle pajaslämmi.

Ma ei osanud arvata, kumma kuninga alt ma avakäigu peaksin tegema, aga valisin risti. Väljamängija võttis selle, jätkas lauas trumpkuningaga ja pärast järgnenud ärtukäiku tuli ruutu ässaga kätte, käis trumbi ja jupp aega sügas, mida sellega teha, kui ma üheksa mängisin. Ma siis mõttes mediteerisin „pane emand, pane emand, pane emand…“ – ja nii juhtuski, kaheta.

Pärast tagantjärgi mõtlesin, et ma lasin lepingu avakäigust välja, aga kogu jagu vaadates selgus huvitav tõsiasi: kui ma teen ärtu avakäigu, siis väljamängija vastu, kes üritab mängida ausale šansile, lükkab just see mängu sellistele rööbastele, kus 6♠ kaotada ei saa!

Nimelt – kuna ärtu on lahti pekstud ja trumpäss püsti ja laua ainuke kaduja on ärtus, ei maksa loota kaitseveale teisel tihil. Seega ainuke mänguplaan, mis reaalselt toimida saab, ongi mängimine praegusele ruutu-paja positsioonile. Ehk siis: ristiäss ära ja kolm ringi ruutut. Ning selgubki tõsiasi, et Nordil pole valikut: kui ta trumpab, teeb ta seda ässaga, kui ei trumpa, siis ei trumpa – aga  mõlemal juhul ei ole enam trumpsoldati mahalõikamine eriline kunst.