19. aprill

Eilse Tartu klubiturniiri minu jaoks viimases voorus tehti minu (õigemini Melli) vastu ära taas üks Grosvenori gambiit (selle manöövri kohta olen ma kirjutanud varem siin: http://paevajaotus.blogspot.com.ee/2014/09/15-september.html )

Jagu ise oli selline (natuke pööratud kujul):

            ♠ÄE873

            ♥84

            ♦953

            ♣986

♠KT92            ♠S5

♥6                   ♥ÄT72

♦872                ♦ES4

♣ÄKS42         ♣T753

            ♠64

            ♥KES953

            ♦ÄKT6

            ♣E

Pärast mõnevõrra segast pakkumist jäi vastane (Rao Zvorovski) Ostist mängima 2♣ lepingut. 

Alustuseks tõmbas Meelis ♦K (pikkussignaaliks), mis korjas kokku ♦2, ♦3 ja ♦S, ning seejärel lülitus patta.

Võtsin selle tihi emandaga ja visualiseerisin jaotuse, mille kohaselt väljamängijal on ♦ES duublis või EST kolmene ja et kaitsta esimese variandi vastu, käisin ruutu läbi, et ta ei saaks sooritada äraviset sellele tihile, kus ma partnerile pajalööki annan.

Väljamängijalt tuli ♦E, Meelis võttis selle, käis uue paja ja tegime talle ristilöögi ära, täpne mäng ja umbes keskmine tulemus.

Küll aga oli mu pahameel suur, kui selgus, et Meelisel oli ka ♦10 – ja kui ma küsisin, et miks siis see võtmata jäi sel hetkel kui ma teise ruutu läbi käisin, sain talt vastuseks õigustatud kommentaari, et „kust tema pidi aru saama, et väljamängija ESx-st lihtsalt niisama pildi ära viskas“. Ta nõustus küll sellega, et me kuningale viskame pikkust, kuid arvas, et kuna ma mängisin haige ja uimasena, siis uskus ta pigem varianti, et ma tegin siinkohal vea. 

Mis siin salata, selles suhtes on tal õigus, et „signaal on hea asi, aga ajude liigutamine on parem“, kuid välja kukkus asi väga koomiliselt. 

Selles suhtes muidugi lõbus lugu, et kui tavaliselt annab grosvenori puhul kaitsja šansi väljamängijale, kes siis ei suuda seda uskuda; siis sel juhul andis hoopis väljamängija šansi kaitsjatele. Partneritevaheliste pingete tekitamiseks võiks see manööver olla pika matši alguses päris tõhus.