19. jaanuar

Nädalavahetusel õnnestus täita üks lünk oma bridžialases CV-s – nimelt puudus mul Eesti paaride meistri tiitel. Varasemast oli mul ette näidata vaid kolm hõbemedalit ja viimasel kahel aastal ei olnud ma vaevunud sel turniiril üldse osalema. Seekord mängisime Leoga üsna head bridži, eelvoorud küll väga ei õnnestunud ja finaali läksime 11. kohaga, kuid finaalis näitasime (üldiselt pigem) head ja agressiivset mängu ja lõpuks „tuli ära“. Loomulikult pani meile raskel hetkel õla alla Fortuuna, kes vähemalt ühe meie käkerduse nii ilusti ära silus, et ainult imesta.

Jagu ise oli viimase 10-jaotuselise segmendi esimene. Enne seda olime me üldtabelis 2. kohal ja vastasteks olid 4. kohal paiknevad Rummel-Kalma.

Jagu 49, tsoonis pole keegi. Leo avas teiselt käelt 3♠ (meie stiil: võib ka kuuene olla, kuid siis peab tegemist olema hea mastiga) ja mina vaatasin otsa kollektsioonile:

♠-

♥E3

 ♦ÄKES2

♣ÄKT876

No mida teha? Tagantjärgi tundub kõige mõistlikum 3NT blastimine – ehk on partneril ärtu pidur või pool või vastastel on ärtu 4-4 või nad ei saa avakäigule pihta (viimane on pigem soovmõtlemine, kuid mine tea). Aga no kartsin.

4♠ on ka variant – kui ma teaks, et partneril on seitsmene pada, siis võib-olla seda prooviksingi, sest seal on suurem šanss, et vastane ärtukäiku ei taba ja siis on šansse ka äraviseteks – aga jälle väga ei taha…

4 odava pakkumisega on see halb lugu, et see on meil – vähemalt minu mälu järgi – cuebid. Seega ka see ei ole variant ja ma pidin pakkuma 5 odavat. Iseasi, et kumba?

Kuigi risti on pikem, leidsin, et 5♦ on parema šansiga – kui partneril on ruutusid ja ristisid ei ole, siis 5♣ ei tule, kuna ristis on kadujad. Kui partneril on ristisid ja ruutusid ei ole, siis on 5♦-l variante, kuna mul on neli tõmmet ja risti võib ka kokku tulla. Seega tellisin 5♦. Teiselt poolt ekraani tuli kandik tagasi 5♥-ga (mida vastane kontreeris) ja ma tegin loogilise järelduse, et Leo võttis mu pakkumist voidwoodina. Tundus, et 6♣ sisse toomine ei ole hea variant ja ütlesin 6♦, mille peale Leo jõudis tõdemusele, et ilmselt 5♦ oli siiski naturaalne ja passis.

Avakäiguks tuli tellitud ärtu ja avanes laud:

♠KE98763

♥K97

♦T8

♣5

Nii et ühesõnaga tundus, et asi on väga halb, eriti kuna partneril oli see ärtupidur. Kui ma panin lauast üheksa ja kolmas käsi mängis soldati, siis tundus elu järsku märksa lootsurikkam, ning seoses mitmete heade istumistega ujuski leping lõpuks välja.

Nagu näha, siis lahtise kaardiga võtaks trumbikäik slämmi taha, ilmselt reaalses elus töötaks ka ärtuäss avatihil ja trump tagasi – mul on seejärel valida, kas ma mängin pajale (nõuab pada 3-3 ässaga lõikes (või ST duublis) ja trumbi 3-3 või ristile, mis nõuab risti 3-3 (või ES duublis) ja trumpi mitte hullemini kui 4-2, ning seekord töötab see kehvem plaan.

Igatahes sel hetkel ma sain aru, et ilmselt saatus tahab, et me Luksiga selle turniiri võidaksime – ning kui me nägime lõpptulemusi, siis selgus, et sellel jaol oligi medalite jagamisel suur kaal, nimelt kui meie võitsime, siis Rummel-Kalma platseerusid hõbedale ja ma pole küll täpse arvutamisega tegelenud, kuid kahtlustan, et slämmi tahaminek oleks need kohad vahetanud: kui praegu me teenisime 24/24, siis -1 oleks andnud 3/24.