Tuesday, August 26, 2014

26. august

Käisin esmakordselt üle kümnekonna aasta individuaali mängimas. Nimelt Tartu individuaalseid meistrikaid - kuna ma tundsin juhatuse liikmena moraalset kohustust kohal viibida, juhtumiks kui üks käsi peaks täislauast puudu jääma, siis venitasin end kipsis käe kiuste kohale. Ja nagu arvata oli, olingi ma see 16. käsi.
Tulemused olid täiesti üllatuslikud, kahe sessiooni peale laekus 65% ja esikoht. Aga suurimat rõõmu valmistas mulle ühe jaotuse kaitsemine, kus ma olin küll maksi saanud juba pakkumisega - ülejäänud tulemustest madalaim oli 150 vastasliinis. Nii et see, kas vastane saab oma kahe paja lepingus 7, 8 või 9 tihi oli puhtakadeemiline huvi ja kogu kaitsemäng oli kunst kunsti pärast. Loomulikult oleks väljamängija võinud seda jagu õnnestunumalt mängida ja ka partneril oli oma šanss, aga mulle pakkus tõelist rahulolu see, et ma sain juba peale avatihi aru, milles selle jaotuse puhul idee seisneb ning suutsin selle ka ellu viia. Ja lõppeks - kui sa vastastel ei lase eksida, siis nad ei eksigi!

Jagu ise SELLINE