24. aprill

Eelmisel esmaspäeval õnnestus teha ka üks õnnestunud avakäik.

 Jagu 10 – kõik tsoonis.

Partner avas teiselt käelt 1♦ (ranna-ruutu), vastane kontreeris ja minu käes oli kombinatsioon:

♠K864

♥T872

♦Ä74

♣T8

Pakkusin naturaalse 1♥, partner toetas 2♥ ja kontreerija pani omast käest 3NT. Vaatasin hetkeks oma ässa ja kuningat avanud partneri vastas, kuid kontreerimiseks põhjust ei näinud, seega jäi mäng lepinguks ilma kontrata. Ühesõnaga:

pass     1♦        DBL    1♥

pass     2♥       3NT     pass…

Aga mida teha avakäiguks?

Kuna mu käes on korralikult väärtusi, siis viitab see sellele, et vastase 3NT on tõenäoliselt pakutud ärtupiduri ja jooksva risti pealt, põhimõtteliselt gämbling piduritega. Kuna partneril ilmselt peab jõudu olema kas ruutus või pajas (või mõlemas), siis tuleks ilmselt rünnata emba-kumba neist mastidest – aga kumba siis?

Ühesõnaga jõudsin tõdemusele, et tõenäoliselt on parim avakäik ♦Ä – see võib maha tõmmata mõne gämblija pildi, see võib üldpildi lihtsalt selgeks teha või lisavariandina tuleb kõne alla see, et partneril on hoopis padajõud ja siis on võimalik sinna ümber lülituda.

Kogu jagu oli järgnev (pööratud)

            ♠S3

            ♥KE43

            ♦KS953

            ♣94

♠E752             ♠ÄT9

♥S965             ♥Ä

♦E62               ♦T8

♣62                 ♣ÄKES753

            ♠K864

            ♥T872

            ♦Ä74

            ♣T8

Nagu näha, oli ruutu avakäik puhas raha, võtsime viis esimest ja olime rahul. Päris maksi küll ei saanud, kuna ühel laual jõuti 4NT-sse teisest käest ja ülemisest lehest käidi lihtsalt oma pikimast mastist välja ja võeti leping kaheta, kuid kõigil teistel laudadel, kus NT-d mängiti, mängiti seda nii, et minu käsi jäi avakäigule – ja viiel juhul käidi pada, neljal ärtut.

Tõenäoliselt muidugi pakkumine võis olla praegusest erinev, arvestades millise lehega mu partner avada otsustas...

19. aprill

Eilse Tartu klubiturniiri minu jaoks viimases voorus tehti minu (õigemini Melli) vastu ära taas üks Grosvenori gambiit (selle manöövri kohta olen ma kirjutanud varem siin: http://paevajaotus.blogspot.com.ee/2014/09/15-september.html )

Jagu ise oli selline (natuke pööratud kujul):

            ♠ÄE873

            ♥84

            ♦953

            ♣986

♠KT92            ♠S5

♥6                   ♥ÄT72

♦872                ♦ES4

♣ÄKS42         ♣T753

            ♠64

            ♥KES953

            ♦ÄKT6

            ♣E

Pärast mõnevõrra segast pakkumist jäi vastane (Rao Zvorovski) Ostist mängima 2♣ lepingut. 

Alustuseks tõmbas Meelis ♦K (pikkussignaaliks), mis korjas kokku ♦2, ♦3 ja ♦S, ning seejärel lülitus patta.

Võtsin selle tihi emandaga ja visualiseerisin jaotuse, mille kohaselt väljamängijal on ♦ES duublis või EST kolmene ja et kaitsta esimese variandi vastu, käisin ruutu läbi, et ta ei saaks sooritada äraviset sellele tihile, kus ma partnerile pajalööki annan.

Väljamängijalt tuli ♦E, Meelis võttis selle, käis uue paja ja tegime talle ristilöögi ära, täpne mäng ja umbes keskmine tulemus.

Küll aga oli mu pahameel suur, kui selgus, et Meelisel oli ka ♦10 – ja kui ma küsisin, et miks siis see võtmata jäi sel hetkel kui ma teise ruutu läbi käisin, sain talt vastuseks õigustatud kommentaari, et „kust tema pidi aru saama, et väljamängija ESx-st lihtsalt niisama pildi ära viskas“. Ta nõustus küll sellega, et me kuningale viskame pikkust, kuid arvas, et kuna ma mängisin haige ja uimasena, siis uskus ta pigem varianti, et ma tegin siinkohal vea. 

Mis siin salata, selles suhtes on tal õigus, et „signaal on hea asi, aga ajude liigutamine on parem“, kuid välja kukkus asi väga koomiliselt. 

Selles suhtes muidugi lõbus lugu, et kui tavaliselt annab grosvenori puhul kaitsja šansi väljamängijale, kes siis ei suuda seda uskuda; siis sel juhul andis hoopis väljamängija šansi kaitsjatele. Partneritevaheliste pingete tekitamiseks võiks see manööver olla pika matši alguses päris tõhus.